Millised dokumendid pean oma tarnijalt küsima?

Millised dokumendid te nõuate, sõltub teie rollist

Mida te tarnijalt nõuate, erineb põhiliselt importija ja distributori vahel — ja see erinevus peitub selles, mida verordetus iga rolli jaoks nõuab. Importija hangivad toote ELi välisest allikast ja toovad selle ise Liidust; see roll kontrollib, kas tootja on oma kohustused täitnud, ja nõuab seetõttu täielikku dokumentatsiooni: tehnilist dokumentatsiooni, riskianalüüsi, ELi vastavushinnangut, juhiseid ja hoiatusi nõutud keeles ning andmeid, millega on tootja jäljitav. Distributor — kes müüb toodet ELi piires edasi ilma seda esimesena importimata või oma nimel käitamata — kontrollib ainult seda, et nõutud teave asub tootel või pakendil: hoiatused, kasutusjuhis, tuvastamisandmed. Distributor ei pea seetõttu nõudma alusdokumente, riskianalüüsi ega tehnilist dosseed; see kohustus lasub tootjal ja importijal, mitte temale.

Kes müüb toodet oma nimel või oma kaubamärgiga, loetakse ise tootjaks — isegi kui toode on arendatud kuskil mujal ja sellele on ainult logo pandud. Sellisel juhul ei piisa tarnijalt nõudmisest: alusdokumendid (spetsifikatsioonid, testiuuringute aruanded, materjaliandmed) on siis oma tehnilist dokumentatsiooni ja riskianalüüsi alus, mida veebipoe ise peab näitama. Mida algselt "dokumentide nõudmisena tarnijalt" alustatakse, muutub sellisel juhul oma dossee koostamiseks.

Kus see erinevus verorduses asub

Erinevus tuleneb Verorduse (EL) 2023/988 artiklist 11, mis kirjeldab importija kontrollikohustust, ja artiklist 12, mis reguleerib distribuatori kergemat kontrollikohustust. Mõlemad artiklid kehtivad kõigis kahekümne seitsme liikmesriigis identsel kujul, sest GPSR on verordus, mitte riigiti omaksvõetav direktiiv.