Millele peab GPSR-i alusel tagasikutsumine vastama?

Tagasikutsumine on eelkõige tootja kohustus

Tagasikutsumine vastab GPSR-ile siis, kui see jõuab tegelikult tarbijateni ja pakub neile asjakohaseid õiguskaitsevahendeid: parandamist, asendamist või rahakülvikute tagastamist, nagu määruse artikkel 37 ette näeb. See kohustus lasub tootjal — ja tegemist on palju laiema mõistega, kui enamik ettevõtjaid arvab. Kes toob toote turule oma nime või kaubamärgi all, loetakse tootjaks, isegi kui tootmine puudutab ostetavat toodet, millele on pandud ainult oma logo, või tootet, mis on oluliselt muudetud. Selle osapoole kohta kehtib tagasikutsumiskohustus täies ulatuses, sealhulgas järelevalveasutuse informeerimine ja õiguskaitsevahendi pakkumine tarbijale.

Distributor, kes müüb toodet edasi ilma seda oma kaubamärgina käsitlemata, ei pea ise tagasikutsumistegevust seadma. Selle rolli puhul kehtib eelkõige teatamis- ja koostöökohustus: märkida välja, et toode on ohtlik, ja informeerida sellest tootjat, importijat või järelevalveasutust. Ilma määratletava EU-vastutavata — kõigepealt tootja, siis importija, siis volitatud esindaja, siis täitmisteenuse pakkuja — ei tohi toodet pakkuda, ja osapool, kes selles ahelas viimasena teist osutada ei saa, loetakse selleks ise. Suhtlemine tarbijatega peab toimuma nende oma keeles: hollandaise Hollandis, saksa Saksamaal, ja Belgias hollandi, prantsuse või saksa keel vastavalt keelele. Ohutusintsiidentide teatised liiguvad läbi Safety Business Gateway'i, ühise Euroopa sissepääsu, mida paistavad rahvuslikud järelevalveasutused — sealhulgas NVWA, Saksamaa osariikide võimud BAuA kaudu ja Belgia Majandusministeerium — samuti nõu paluma.

See tuleneb määruse artiklites 35 ja 37

Tagasikutsumiskohustus ja õiguskaitsevahend tarbijale on sätestatud Verordening (EU) 2023/988 artiklites 35 ja 37; tootja, importija, distributor, volitatud esindaja ja täitmisteenuse pakkuja vaheline rollide jagunemine määrab iga kord, kes nendest kohustustest millise osa kannab.